Mina ja metsatänav...

[Taisto]

Loodus kaitse

Kuhu viivad nende metslaste teed, kes käivad oma viha ja stressi metsas välja elamas? Rügavad oma rauast ratsude seljas, jättes endast maha kustumatu jälje. Kas neile jääb sama kustumatu mulje? Kahtlen selles. Mis mulje saab selles vingugaasisest ja kõrvulukustavast mürinast täitunud kõrvalisest metsarajast ikka jääda. Jah, sutsuke sõltuvust tekitavat adrenaliini, nad tulevad ikka uuesti ja uuesti, soppa lendab igas kaares, roopad muutuvad järjest sügavamateks ja läbimatuteks. Ikka on sellest vähe, alati leidub uusi väljakutseid, Eestis ju metsi, rabasid ja soid jätkub. Raudsed ratsud on saanud aastaringseks moekaubaks.

Nad on nagu kehvad juuksurid, loomas metsaalusele uut soengut. Kuiva jalaga enam sealt läbi ei pääse. Mõned augud on niivõrd sügavad et ka kõige pikem mees selle põhjast välja ei ulatuks vaatama.

Ähmaseks jääb ka looduskaitse mõiste, sest see samunegi pilt on tehtud ühel nendest looduskaitsealustest aladest. Selgubki looduskaitse algne mõte: Kaitsta loodust inimese eest. Kuid kui kaitsjaid ei ole parajasti kohal (nad lihtsalt ei jõua igale poole), siis näivad toimivat teised seadused ja teised reeglid. Tugevama õigus? Ei oska öelda. Küllap peaks leiduma ka neid kohti, kus selline hobisport, sopas siblimine, ei kahjustaks kellegi närvisüsteemi, õiglustunnet, privaatsust ja ilumeelt.

Eks see antud juhul kipub nii olema: metsas metslase kombel. Viimasel ajal on aga need metslase kombed ka linna ühes võetud. Kahju. Jääb vaid antud juhul loota, et kas metsad jääksid tsivilisatsioonist puutumata või äärmisel juhul see parem osa tsivilisatsioonist metsa jõuaks. Hoidkem siis seda, mis meilgi siin Eestis järjest vähemaks jääb.

Link kaardile: http://maps.google.com/maps/ms?ie=UTF8& ... 20728&z=16

Tekst ja foto Sulev Õitspuu

Otsi foto: 2. Mai, 2007 (see mudarada metsasihil)
--------------------------------------------
http://sulev.imelaps.ee/sulevalgus/
--------------------------------------------