Delfi test: Freelander 2 & Discovery 3

[landy]

30. mai 2008 11:05
pilt: Urmas Oja

Land Rover Freelander on ruumikas linnadžiip, mil on konkurentidega võrreldes palju tugevam ja veenvam maasturitaust ning ambitsioon esinduslikkusele ja kenale konservatiivsele luksusele.


Nüüd on see ka nii ökonoomne kui mugav — pakutakse automaatkastiga diiselmootorit.
Välja näeb Freelander 2 palju suurem kui ta tegelikult on. Kere kandiline olek muudab selle pigem sihvakaks kui maadligi hoidvalt spotlikult seksikaks. Tegu on džentelmeniga, kes valdab elegantselt võidusõitu, ent ei kanna kogu aeg nokatsit ja värvilist tulekindlat rallikombinasooni. Freelander 2 juures üllatasidki enim üsna sõiduautolikud juhtimisomadused. 2,2-liitrine turbodiisel on lõbusaks sõiduks täiesti piisav.

See pole mingi üksnes ökonoomsusele orienteeritud jõuetu tossuallikas. 118 kilowatti on alates turbo rakendumisest pidevalt ja hõlpsasti saadaval. Et Freelander 2 on eellasest palju suurem, on selge esimese pilguga, mis auto poole visatud. Rohkem ruumi ja suuremad mõõtmed avalduvad igal pool, nii et üksikuid edasiminekuid ses osas esile tõsta pole tarvis.

Sisemuses valitseb kõrgele istmele toetudes tunne nagu istuks mingis toas. Interjööris, mitte sõiduauto salongis. Land Roveritele on iseloomulik kena sisekujunduse traditsioon. Toas istumise tunnet tekitab eelkõige sõiduki keskkonsool ja selle ümbrus, mis on kõik lahendatud pigem arhitektuurse objekti kui disaineseme võtmes. Nii tekibki tunne nagu istuksid toas, kus on mööbel, mingid kapid, kummut ja sahtlid. Freelander 2 salongi arhitektuur töötab isegi hoolimata baasmudeli üsna plastisest materjalivalikust.

Sõidumugavust suurendavad kurvilaternad, kahandab aga käetoe puudumine. Land Rover on üks selline mark, mis ärkab rohkem ellu kõrgemates modifikatsioonides. Mootoriks tasukski eelistada seda diislit. Sisekujundusse maksaks aga investeerida heldelt, et tekiks väärikate materjalidega elegantne sõitjateruum, mida on mugav ja sujuv maal ja linnas ringi juhtida. Maastikusuutlikkusest saab aimu päris maastikule minnes, mida tavakasutajad praktiliselt teha ei julge. Planeedi vastu oleks aus, kui endale muretsetud resurssi ka reaalselt kasutataks. Freelander ei paku küll aeglustit, ent evib elektrooniliselt juhitud eriprogramme liiva, muda, märja rohu jms. tarbeks. Kliirens on autol mastikusõidukindlust ergutav. Mägipidur on paljudest konkurentidest erksam, rakendudes koheselt, selle asemel, et lasta autol kallakul juba mingi hoog sisse saada.

Taustaks Discovery 3
Freelanderi paigutamiseks linnamaasturite kategooriasse tuli sellele kohe järgi proovida taas ka Discovery 3 TDV6 mudelit. Tegemist on hillitsetult jõulise disainiga autoga, mis oma veidi kentsakatest eellastest palju soliidsemana mõjub. See on suurim Land Rover ja mastikul ka kõige suutlikum, kui jätta kõrvale Defender, mis mängib lihtsalt teiste reeglite järgi.

Pildid ja kogu lugu:
http://auto.delfi.ee/autondus/world/art ... d=19024632