Kui ARK keelub teise EL riigi autot registreeimast

[landy]

Kalju Rüütli 28.apr. 2016

· Märjamaa ·
Vot nüüd keeras mul hinge keema. Ja lugu tuleb pikk.
Sain kirja ühelt inimeselt kellel probleem Rootsist ostetud auto arvelevõtmisega Eestis. Saatis abipalve mulle kuna leidis minu sarnase probleemi kirjelduse ja lahenduse otsimise loo Landroveri Klubi foorumist. 2008 aastal käisin ise sama kadalipu läbi kui tahtsin oma Landrover Defender 110 tollases ARK-is arvele võtta.
Antud asja sisu iseenesest lihtne. Inimene ostis Rootsist auto. Auto Rootsis registris olnud aastast 2002. Läbinud kõik nõutud korralised ülevaatused. Isegi Eestis registreerimiseelse ülevaatuse kus avastatud probleem tuledega sai ka korda tehtud. Eestis tehtud ülevaatus ei tuvastanud probleeme ei pidurite, müra ega heitegaasidega.
Maanteeamet keeldub sõidukit arvele võtmast kuna Rootsis väljastatud tehnilises passis pole sisse kantud müra- ja heitmeväärtusi. Täpselt sama põhjendus nagu minu Landroveri puhul kus Inglismaal väljastatud tehnilises passis ilutsesid nende kohtade peal märked "N/A". Maanteeamet nõuab, et inimene teeks laboritestid. Eestis tehtud ülevaatuse testid ei paista piisavat sõltumata sellest, et kehtiva (loe edukalt läbitud) ülevaatuseta sõiduki kasutamine avalikel teedel on seaduserikkumine ja karistatav. Seega peaks ka Eestis ülevaatuste testid olema pädevad. Kuidas muidu on neil voli keelata sõiduki kasutamist?
Tundub nagu oleks ametnikul õigus? Aga ei, tegelikult pole. Olemas on selline dokument nagu Euroopa Komisjoni poolt avalikustatud "Tõlgendusteatis teisest liikmesriigist pärit mootorsõidukite registreerimise korra kohta". Kehtib aastast 2007. Kui aastal 2008 selle kohta ARK-i ametnikelt küsisin oli vastuseks "oleme diagonaalis tutvunud". Dokumendi sisu kokkuvõtvalt? "Käesoleva teatise eesmärk on pakkuda terviklikku ja ajakohastatud ülevaadet nendest EÜ õigusaktidest mida kohaldatakse mootorsõidukite registreerimise suhtes muus kui ostmise liikmesriigis, ning registreerimise ülekandmise suhtes liikmesriikide vahel, ja neid õigusakte ajakohastada, pidades silmas Euroopa õigusaktide hiljutist arengut ja Euroopa Kohtu kohtupraktikat."
Teemaks olevas asjas on kohane tsiteerida nimetatud dokumendi punktis 3.3.2. "Riiklik kinnitus" sätestatut. Lühidalt (igaüks võib seda dokumenti guugeldada ja ise detaile lugeda) ütleb see punkt seda, et kui sõiduk on ühes Euroopa Liidu riigis registrisse võetud on see sõiduk lubatud Euroopa Liidu siseturule ja selle registreerimisel teises EL riigis ei tohi nõuda dubleerivaid tehnilisi kontrollimeetmeid. Sinna lisaks üks tsitaat: "Asjaolu, et mootorsõiduk on teises liikmesriigis juba registreeritud, tähendab, et selle liikmesriigi pädevate asutuste hinnangul vastab mootorsõiduk kõnealuses riigis kohaldatavatele nõuetele. Pädev asutus võib teises liikmesriigis juba kinnitatud, registreeritud või registreerimata mootorsõidukile kinnituse andmisest seega keelduda ainult juhul, kui mootorsõiduk kujutab tõsist ohtu rahvatervisele.
Pelga asjaolu põhjal, et sõiduk on saanud kinnituse teise liikmesriigi reeglitele vastavalt ja et selle teatud tehnilised omadused ilmselt (kuid mitte tingimata) erinevad vastuvõtvas liikmesriigis sätestatud omadustest või selle riigi samaväärse tüübikinnituse omadustest, ei ole põhjust väita, et inimeste tervis ja elu või keskkond oleks tõsiselt ohustatud."
Seletuseks inimkeeles: vastuvõttev EL riik ei tohi keelduda arvele võtmast sõidukit mis on eelnevalt võetud arvele teises EL riigis. Seda isegi juhul kui sõiduki mingid tehnilised omadused ei vasta vastuvõtva riigi nõuetele.
Seega, sõltumata sellest kas tehnilises passis või laboritestidel selgunud numbrilised tulemused vastavad Eesti normatiividele või ei on Eesti pädev asutus (Maanteeamet) kohustatud sellele sõidukile Eesti üksiktüübikinnituse väljastama ja arvele võtma.
Selline on EL õigusaktide sisu ja Euroopa Kohtu kohtupraktika. Igaks juhuks tuletame meelde, et Euroopa Kohus on EL-is absoluutse tõe allikas (nende otsust ei saa suurt kusagile edasi kaevata) ja EL õigusaktid on ALATI ülimuslikumad Eesti õigusaktide suhtes.
Sinna juurde pisuke viide Haldusmenetluse seadusele mis sätestab seda, lühidalt, et haldusasutus ei tohi menetlust venitada ja nõuda üleliigseid kulutusi nõudvaid asju (§ 5) ning vajadusel peab haldusasutus ise omaalgatuslikult koguma selleks tõendeid (§ 6). Rääkimata sellest, et ametnikule on antud kaalutlemisõigus hindamaks seda kas otsuse tegemisel kaaluvad avalikud huvid üles kodaniku erahuvid. Seni on kodanik suunatud tegema kalleid laboriteste erafirmades või hankima Rootsist dokumente. Mõlemad need tegevused on kulukad ja ülaltoodud viidetest tulenevalt mittevajalikud. Ja vajadusel KOHUSTUSLIKUS korrast tehtavad haldusorgani poolt. Seda nii Haldusmenetluse seaduse kui ka Tõlgendusteatises sätestatuna.
Oleme siis selle pika jutuga tuvastanud selle, et Maanteeamet nõuab, et inimene läbiks oma ostetud sõidukiga laboritestid (hind alates 500€) sõltumata sellest, et laboritestide tulemused ei mõjuta kuidagi seda kas sõidukit saab Eestis arvele võtta või mitte. Oleme tuvastanud selle, et ametnikul on õigus kohaldada talle Haldusmenetluse seadusega antud kaalutlemisõigust ja ülalmainitud Tõlgendamisteatised tulenevat KOHUSTUST sõiduk arvele võtta.
Aga ametnik ikka nõuab laboriteste.
Ma veel võisin mingi väärastunud nurga alt mõista minu aastal 2008 toimunud komöödiat. Et tulevad siis eputajad oma ekspeditsiooni jaoks spetsiaalselt ehitatud autoga hüppama. Aga praegune asi on hoopis muust maailmast.
Nimelt, tegemist on Rootsi Kuningriigi registreeritud Chrysler Town & Country nimelise sõidukiga. Mis on ümber ehitatud INVASÕIDUKIKS. Mis on läbinud INVASÕIDUKINA kõik tehnilised kontrollid ja korralise ülevaatused Rootsi Kuningriigis. Ja ostjaks on liikumispuudega (loe ratastoolis) liikuv Eesti mees. Ja seda sõidukit on talle vaja pisut paremini ühiskonnas hakkama saamiseks. Ja nende neetud laboritestide kulu (mida sisuliselt vaja pole) oleks ligi kolmandik selle auto ostuhinnast.
Hei Eesti Liikumispuudega Inimeste Liit, Eesti Puuetega Inimeste Koda, C-Komando, Eesti Ekspress ja ETV Pealtnägija! Lähme ja uurime Maanteeameti, Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi ja minister Kristen Michali käest miks nende haldusalas töötavad ametnikud nii käituvad. Ma tahaks selle ametniku käest (kelle nimi on mulle teada koos tema seni saadetud kirjadega sellele inimesele sel teema) ajakirjanike juuresolekul ja kaamera ees küsida kuidas kaaluvad avalikud huvid üles selle inimese huvid. Ja küsida ministri käest kas see ametnik on tema arvates ikka sobiv oma ametikohale.
P.S. Eraldi küsiks ka seda, et miks endise ARK-i ja tänase Maanteeameti ametnikud endiselt seadust rikkudes suruvad inimesi sarnastes olukordades kasutama mittevajalikke ja kalleid eraettevõtetes tehtavaid laboriteste? Ehk neil selleks mingid majanduslikud huvid?