Range Rover Sport - smokingis põllu peale
Postitatud: E Jaan 28, 2008 23:43
Veidi habemega uudis:
http://www.postimees.ee/161207/esileht/ ... ollu-peale
-------------
Range Rover Sport - smokingis põllu peale
16.12.2007 13:53
Margus Mihkels, Postimees
Uus Range Rover Sport ei ole enam eeskujulik mitte ainult oma välimuse ja sisemuse poolest, vaid on viimaks muutunud sisukaks ka võimsuselt. Nõrgemanärvilistel tuleks seetõttu autoga ettevaatlikult ümber käia.
Kas olete tähele pannud, et veel 15 aastat tagasi kruviti autodele tehases alla 13-tollised veljed ning keegi ei rääkinud reede õhtul sõprade seltsis kokteili maitstes, et Ģei tea, peaks vist ikka suuremad veljed ostmaģ?
Aga nüüd peetakse igaüht, kelle autol pole vähemalt 17-tolliseid kroomist kiiskavaid valuvelgi, elus ebaõnnestunuks ja peaaegu pätistunuks.
Süüdi on Ameerika. Vabade maa ja vaprate kodu, nagu tänavu kevadel lahkunud kirjanik Kurt Vonnegut millegipärast alati rõhutada armastas.
Muidugi on eelnimetatud vaid murdosa Ameerikast maailma kurvastama pääsenud nähtustest. Märksa murettekitavam on, et Ameerika on ära rikkunud peaaegu kogu maailma autoostjate maitse.
Maastur sedaani mugavusega
Kakskümmend aastat tagasi ei tulnud ükski endast lugupidav inimene selle peale, et ta võiks maasturiga ringi sõita. See olnuks sama hea kui sõita praegu hästiköetud büroohoone ette kõige labasema traktoriga.
Maasturitega sõitis rahvarämps, proletariaat, kellel ei olnud asja tsivilisatsiooni selliste hüvede juurde nagu asfalteeritud teed ning pidi läbi võsa ja üle põldude sõitma.
Aga siis hakkasid ameeriklased, kes olid liiga laisad, et vastutulevatest autodest mööda põikamiseks rooli keerata või teele jooksnud metslooma pärast pidurdada, maastureid ostma. Ja taud levis üle ookeani Euroopasse, kus selgus üsna pea, et Ameerika maasturid pole suuremad asjad.
Aga et mõte suurest, uhkest, võimsast autost mida mõned neljarattaveo tõttu ka väga turvaliseks ja pereautoks sobivaks kiitsid peibutas, proovisid eurooplased, täpsemalt britid, ise selliste autodega õnne.
Eks neil oli ka vajadus, sest sealne maa-aadel pidi muidu sügisvihmade ajal pöialt pidama, et ei tekiks üldse vajadust kuhugi minna. Ja kui tekkiski, siis pidid auto asemel hobutranspordile lootma.
Sündis Range Rover, juba iidamast-aadamast sõjaväele ja põllumeestele autoks maskeeritud traktoreid tootnud Land Roveri tütarfirma.
Range Rover on fenomenaalne auto. See on ainus maastur, mis konkureerib mugavuse ja toreduse osas täiesti tõsimeeli mis tahes esindussedaaniga. Samas ei takerdu ta ka meetrisügavusse porimülkasse ega mehekõrgustesse hangedesse.
Ning Briti maahärrad said rõõmsalt ka talveõhtul Londonisse West Endi muusikale vaatama sõita ega pidanud poeskäiguga kevadeni kannatama, kui kolmekuningapäeval suhkur otsa sai.
Seejuures on auto vaba ameerikalikust naeruväärsest kenitlemisest. Range Roverit ei ole disaininud mõni testosteroonist sõge macho-mees, kelle iidol on dunglisõja veteran Rambo ja lemmiknäitleja Steven Seagal.
Härrade võsukesed aga nii rõõmsad ei olnud. Ehkki ägedamate Range Roverite kapoti all tuksub nii võimas jõujaam, et Anto Raukas ei oskaks Eestisse nii võimsat tuumajaamagi tahta, reageerivad need autod kui tahes ägedale gaasivajutusele sama nobedalt kui magav laiskloom.
Probleem lahenes eelmisel aastal, kui Range Roveri insenerid võtsid ühe auto, sõitsid sellega auto lühemaks pressimise nimel vastu seina, raiusid välja suurema osa auto sisemusse kogunenud polstritest ja asendasid siin-seal terase alumiiniumiga, et autot kergemaks saada, ning kruttisid mootori veel võimsamaks. Sündis Range Rover Sport (RRS).
Ainus soliidne auto
Kui mõelda, milliseid nõudmisi võib inimene autole esitada, ja võrrelda neid RRSi omadustega, tuleb välja, et see on üsna ideaalilähedane auto. Nagu öeldud, pistab see edukalt rinda samas hinnaklassis sedaanidega, aga on samas palju võimekam ja mitmekülgsem. RRS ei jäta peremeest hätta ei kruusasel suvilateel ega paati mere äärde vedades.
Sellega võib sõita Nordkappi jääkarude armumängu imetlema ja Kalahari kõrbesse surikaate jahtima. Aga samas võib selle parkida südalinna noobleima lokaali ette, pelgamata irvhammaste pilget Ģmaamees tuli naist otsimaģ. Range Roverid on ainsad maasturid, millest kõlbab välja astuda nii kalamehekummikutes kui ka Brioni smokingis.
Ehkki miks peaks keegi üldse tahtma RRSist välja astuda? Mina sõitsin selle autoga kolm päeva ega näinud selleks mingit vajadust. Autos oli kõik, mis mulle meeldib tundmatu looma viltpehmest nahast istmed, mõnusalt krobelisest eksootilisest puust iluliistud, siin-seal näpuotsaga alumiiniumi ja paksud lambavillased vaibad põrandal.
Mõttetud nupud
RRS ei võistle sisekujunduses ühegi teise autoga, selle konkurendid on alpimajakesed ja Inglismaa kotedid. Olin lausa hämmeldunud, kui ei suutnud autost leida kaminat ega raamaturiiulit kuldkirjaliste köidetega.
Ja ehkki RRSi sisemuses on kõik sama massiivne kui tema suuremates vendades, ei teki autos ahistatuse tunnet. Ruumi on neljale täiskasvanule lahedalt ning rohkem inimesi autosse toppida poleks lihtsalt sünnis.
Märkimisväärsel kombel on suudetud auto ehitada nii, et ka tagaistujad ei pea lõuga põlvele toetama nagu maasturis tavaliselt, vaid saavad võtta normaalse, mugava isteasendi.
Ainus, mis RRSi sisemuses häirib, on nupud. Neid on lihtsalt pagana palju, paljud neist on kahtlaselt sarnased märksa odavama Land Rover Discovery nuppudega. Vähemalt osal neist ei ole ka mingit mõistlikku funktsiooni. Kurvastaval kombel on ka pardaarvuti menüüd täpselt sama loogilised.
Tegelikult ei ole RRSiga sõitmiseks vaja kuigi palju nuppe vajutada kui välja arvata kaval jupstükk, millega saab valida kruusale, asfaldile, porile ja järsule tõusule sobiva sõidureiimi. Selle lüliti juures on õnneks pildid, nii et pole muud kui ketas sobivasse asendisse keerata ja minna anda.
Ja siis tuleb valvel olla. Ma olen sõitnud küll kaks või enamgi korda võimsamate autodega kui RRS, aga ei mäleta, et ma ühegi teise auto roolis esimese saja meetriga näost lumivalgeks oleks läinud.
RRSi võimsus avaldub kohe, see ei ole mõni väsinud tsirkusetiiger, keda peab pool tundi kepiga nüpeldama, enne kui ta laisalt uratades läbi leekiva rõnga suvatseb hüpata.
RRSil on kaks reiimi ooteloleku- ja rünnakureiim. Kui mootor käib ja käik on sees, ei saa enam ootereiimile lülituda. Õnneks saab peagi selgeks, et autol pole vähimatki kavatsust kogu võimsust kogu aeg kasutada, ta lihtsalt ei lase juhil selle olemasolu unustada.
Imekspandav on see, kuidas RRS teel liigub. Võiks arvata, et kõrge raske kere kallutab autot kurvides mehemoodi, aga ei midagi sellist.
Asfaldil käitub auto nagu suur sedaan, hoides hästi suunda ja püsides tänu nelikveole muidugi kindlalt teel. Nelikveolistele omast alajuhitavust normaalselt sõites täheldada ei õnnestu, selleks peab lubatu piire ikka tublisti nihutama.
Ning eriti lõbusaks läheb siis, kui tsivilisatsioon ja asfalt lõpevad. Sest RRSi roolis ei saa sellest arugi. Kui auto liigselt raputama või perutama kipub, tuleb vaid vaadata, mis pinnasel õieti liigutakse ja nupust sobiv sõidureiim valida.
http://www.postimees.ee/161207/esileht/ ... ollu-peale
-------------
Range Rover Sport - smokingis põllu peale
16.12.2007 13:53
Margus Mihkels, Postimees
Uus Range Rover Sport ei ole enam eeskujulik mitte ainult oma välimuse ja sisemuse poolest, vaid on viimaks muutunud sisukaks ka võimsuselt. Nõrgemanärvilistel tuleks seetõttu autoga ettevaatlikult ümber käia.
Kas olete tähele pannud, et veel 15 aastat tagasi kruviti autodele tehases alla 13-tollised veljed ning keegi ei rääkinud reede õhtul sõprade seltsis kokteili maitstes, et Ģei tea, peaks vist ikka suuremad veljed ostmaģ?
Aga nüüd peetakse igaüht, kelle autol pole vähemalt 17-tolliseid kroomist kiiskavaid valuvelgi, elus ebaõnnestunuks ja peaaegu pätistunuks.
Süüdi on Ameerika. Vabade maa ja vaprate kodu, nagu tänavu kevadel lahkunud kirjanik Kurt Vonnegut millegipärast alati rõhutada armastas.
Muidugi on eelnimetatud vaid murdosa Ameerikast maailma kurvastama pääsenud nähtustest. Märksa murettekitavam on, et Ameerika on ära rikkunud peaaegu kogu maailma autoostjate maitse.
Maastur sedaani mugavusega
Kakskümmend aastat tagasi ei tulnud ükski endast lugupidav inimene selle peale, et ta võiks maasturiga ringi sõita. See olnuks sama hea kui sõita praegu hästiköetud büroohoone ette kõige labasema traktoriga.
Maasturitega sõitis rahvarämps, proletariaat, kellel ei olnud asja tsivilisatsiooni selliste hüvede juurde nagu asfalteeritud teed ning pidi läbi võsa ja üle põldude sõitma.
Aga siis hakkasid ameeriklased, kes olid liiga laisad, et vastutulevatest autodest mööda põikamiseks rooli keerata või teele jooksnud metslooma pärast pidurdada, maastureid ostma. Ja taud levis üle ookeani Euroopasse, kus selgus üsna pea, et Ameerika maasturid pole suuremad asjad.
Aga et mõte suurest, uhkest, võimsast autost mida mõned neljarattaveo tõttu ka väga turvaliseks ja pereautoks sobivaks kiitsid peibutas, proovisid eurooplased, täpsemalt britid, ise selliste autodega õnne.
Eks neil oli ka vajadus, sest sealne maa-aadel pidi muidu sügisvihmade ajal pöialt pidama, et ei tekiks üldse vajadust kuhugi minna. Ja kui tekkiski, siis pidid auto asemel hobutranspordile lootma.
Sündis Range Rover, juba iidamast-aadamast sõjaväele ja põllumeestele autoks maskeeritud traktoreid tootnud Land Roveri tütarfirma.
Range Rover on fenomenaalne auto. See on ainus maastur, mis konkureerib mugavuse ja toreduse osas täiesti tõsimeeli mis tahes esindussedaaniga. Samas ei takerdu ta ka meetrisügavusse porimülkasse ega mehekõrgustesse hangedesse.
Ning Briti maahärrad said rõõmsalt ka talveõhtul Londonisse West Endi muusikale vaatama sõita ega pidanud poeskäiguga kevadeni kannatama, kui kolmekuningapäeval suhkur otsa sai.
Seejuures on auto vaba ameerikalikust naeruväärsest kenitlemisest. Range Roverit ei ole disaininud mõni testosteroonist sõge macho-mees, kelle iidol on dunglisõja veteran Rambo ja lemmiknäitleja Steven Seagal.
Härrade võsukesed aga nii rõõmsad ei olnud. Ehkki ägedamate Range Roverite kapoti all tuksub nii võimas jõujaam, et Anto Raukas ei oskaks Eestisse nii võimsat tuumajaamagi tahta, reageerivad need autod kui tahes ägedale gaasivajutusele sama nobedalt kui magav laiskloom.
Probleem lahenes eelmisel aastal, kui Range Roveri insenerid võtsid ühe auto, sõitsid sellega auto lühemaks pressimise nimel vastu seina, raiusid välja suurema osa auto sisemusse kogunenud polstritest ja asendasid siin-seal terase alumiiniumiga, et autot kergemaks saada, ning kruttisid mootori veel võimsamaks. Sündis Range Rover Sport (RRS).
Ainus soliidne auto
Kui mõelda, milliseid nõudmisi võib inimene autole esitada, ja võrrelda neid RRSi omadustega, tuleb välja, et see on üsna ideaalilähedane auto. Nagu öeldud, pistab see edukalt rinda samas hinnaklassis sedaanidega, aga on samas palju võimekam ja mitmekülgsem. RRS ei jäta peremeest hätta ei kruusasel suvilateel ega paati mere äärde vedades.
Sellega võib sõita Nordkappi jääkarude armumängu imetlema ja Kalahari kõrbesse surikaate jahtima. Aga samas võib selle parkida südalinna noobleima lokaali ette, pelgamata irvhammaste pilget Ģmaamees tuli naist otsimaģ. Range Roverid on ainsad maasturid, millest kõlbab välja astuda nii kalamehekummikutes kui ka Brioni smokingis.
Ehkki miks peaks keegi üldse tahtma RRSist välja astuda? Mina sõitsin selle autoga kolm päeva ega näinud selleks mingit vajadust. Autos oli kõik, mis mulle meeldib tundmatu looma viltpehmest nahast istmed, mõnusalt krobelisest eksootilisest puust iluliistud, siin-seal näpuotsaga alumiiniumi ja paksud lambavillased vaibad põrandal.
Mõttetud nupud
RRS ei võistle sisekujunduses ühegi teise autoga, selle konkurendid on alpimajakesed ja Inglismaa kotedid. Olin lausa hämmeldunud, kui ei suutnud autost leida kaminat ega raamaturiiulit kuldkirjaliste köidetega.
Ja ehkki RRSi sisemuses on kõik sama massiivne kui tema suuremates vendades, ei teki autos ahistatuse tunnet. Ruumi on neljale täiskasvanule lahedalt ning rohkem inimesi autosse toppida poleks lihtsalt sünnis.
Märkimisväärsel kombel on suudetud auto ehitada nii, et ka tagaistujad ei pea lõuga põlvele toetama nagu maasturis tavaliselt, vaid saavad võtta normaalse, mugava isteasendi.
Ainus, mis RRSi sisemuses häirib, on nupud. Neid on lihtsalt pagana palju, paljud neist on kahtlaselt sarnased märksa odavama Land Rover Discovery nuppudega. Vähemalt osal neist ei ole ka mingit mõistlikku funktsiooni. Kurvastaval kombel on ka pardaarvuti menüüd täpselt sama loogilised.
Tegelikult ei ole RRSiga sõitmiseks vaja kuigi palju nuppe vajutada kui välja arvata kaval jupstükk, millega saab valida kruusale, asfaldile, porile ja järsule tõusule sobiva sõidureiimi. Selle lüliti juures on õnneks pildid, nii et pole muud kui ketas sobivasse asendisse keerata ja minna anda.
Ja siis tuleb valvel olla. Ma olen sõitnud küll kaks või enamgi korda võimsamate autodega kui RRS, aga ei mäleta, et ma ühegi teise auto roolis esimese saja meetriga näost lumivalgeks oleks läinud.
RRSi võimsus avaldub kohe, see ei ole mõni väsinud tsirkusetiiger, keda peab pool tundi kepiga nüpeldama, enne kui ta laisalt uratades läbi leekiva rõnga suvatseb hüpata.
RRSil on kaks reiimi ooteloleku- ja rünnakureiim. Kui mootor käib ja käik on sees, ei saa enam ootereiimile lülituda. Õnneks saab peagi selgeks, et autol pole vähimatki kavatsust kogu võimsust kogu aeg kasutada, ta lihtsalt ei lase juhil selle olemasolu unustada.
Imekspandav on see, kuidas RRS teel liigub. Võiks arvata, et kõrge raske kere kallutab autot kurvides mehemoodi, aga ei midagi sellist.
Asfaldil käitub auto nagu suur sedaan, hoides hästi suunda ja püsides tänu nelikveole muidugi kindlalt teel. Nelikveolistele omast alajuhitavust normaalselt sõites täheldada ei õnnestu, selleks peab lubatu piire ikka tublisti nihutama.
Ning eriti lõbusaks läheb siis, kui tsivilisatsioon ja asfalt lõpevad. Sest RRSi roolis ei saa sellest arugi. Kui auto liigselt raputama või perutama kipub, tuleb vaid vaadata, mis pinnasel õieti liigutakse ja nupust sobiv sõidureiim valida.
